Mõhnad on hellad

Jah, on täitsa hellad kohe vasakul käel. Parem käsi oleks nagu trennis käinud. Hääl on lausa sügav bass võrreldes mu tavalise häälega :D. Magama sain kell kaheksa hommikul, kuid und jätkus vaid neljaks tunniks. Enesetunne on suurepärane.

Käisin sünnipäeval. Mängisin öö läbi kitarri.

Tere hommikust, Tallinn!

Pühademaraton on poole peale jõudnud, aeg teha vahekokkuvõtte.

Möödunud reedel läksin koju – sõin seapraadi. Rohkem ei teinud midagi.

Laupäev

Laupäeval tegelikult ei saanudki puhata, sest tulemas oli piljardivõistlus. Kell 14:00 algas ja 18:30 lõppes. Kahe võiduni. Igatahes täheldasin ma üht – õnn on mind maha jätnud või on siis kolinud muudesse eluvaldkondadesse. Piljardis aga lihtsalt üldse ei vedanud – nii kehvalt pole ma kunagi mänginud. Pea oli täiesti laiali otsas, mingist keskendumisest ei võimalik rääkida. Tulemuseks viies koht kuue võistleja seas. Eelmise mõõduvõtu ma võitsin. Õnne varal? Tteised tegid nalja, et lähen õhtul koju ja tõmban masendusest nina täis kohe 😛 Hah, noh, nii ei juhtunud. Samal õhtul mängisime Viljariga paar tundi kitarridel midagi. See oli rahustav.
Ahjaa, tegin ema arvuti ka vahepeal korda, nagu muuseas.

Pühapäev

Pühapäev, jõululaupäev, tähtis päev. Jätan igavad osad välja. Siis kui vanemad koos väikseima vennaga linna ära sõitsid, hakkasime Viljariga tegutsema. Kehastasime päkapikke. Kõigepealt tõime ära trummikomplekti – see sai siis kingiks Oliverile (noorim vend) ja Viljarile (vähem noorem vend). Panime kuuse kõrvale ilusti. Teised kingid, ka enda omad, ja ka need mis endale sain, torkasin samuti kuuse alla. Selleks hetkeks kui teised linnast tagasi tulid, lasime Viljariga kodust jalga ning tagasi tulime pisut hiljem. Kogu see korraldamine siis ikka väikse venna pärast, kes veel jõuluimesid täiel rinnal nautida saab. Ja olidki päkapikud kuuse alla toonud kuhjaga kinke ning midagi vapustavat veel! Trummid! Me olime Viljariga ukse lahti unustanud kui läksime poodi banaanimahla ostma ning väiksed kavalpead olid selle ajaga jõudnud majas ära käia.
Vahepeal jõudsin välja maja külge mõnde tuled ka panna.
Õhtul mängisin mina teist aastat järjest Jõuluvana. Mingeid privileege selle ei kaasnenud, oma kingid pidin ikkagi ise välja lunastama. Õnneks aitas mind kitarr. Laulsin ka, ja teised laulsid kaasa 🙂

Esmaspäev, teisipäev

Esmaspäev ja teisipäev olid täielikult laisklemise ja söömise päralt. Tagasi ma ei hoidnud.

Kokkuvõte

Mis ma Jõuludeks sain:
  • Täis kõhu – kõik päevad järjest on kõht kogu aeg pilgeni täis olnud.
  • Laiselda
  • Vedeleda
  • Kõlarid
  • Põletatud sõrme
  • Jõuluvana mängida
  • Ei saanudki lume sees mürada
  • Trumme mängida, kitarre mängida
  • Kurguvalu – ravisin välja
  • Lõunani magada
  • Piljardis kaotada
  • Laulda
  • Süüa
  • Veel süüa
  • Seapraadi
  • Kerge nohu – homseks ravin välja
  • Portsu komme

Hea oli 😀

Pühad!

Nõndaks! Arukülas on hästi hea ning rahulik, lund kahjuks pole, vastasel juhul oleks ilus ka. Mõte vahel vilksab tööasjadele, kooliasjadele, eraelu lugudele, ent seda vaid mõneks minutiks – ma ju selleks olengi Arukülas, et end välja puhata! Niisiis, ei mingit mõtlemist.
Möödunud reedel otsustasin, et kavatsen pühasid pidada vähemalt neli päeva – kolmas läheb praegu, kui reede õhtut mitte arvestada. Kallis olematu lugeja, kas tead, kui mõnus on jalad seinale visata ja lihtsalt olla? Või siis äärmisel juhul kitarri mängida või midagi muud mõnusat teha, nagu näiteks süüa. Liha! Kapsad! Kartulid! Mmmm!

Oi, liialt pikalt olen arvutisse jäänud, lasen kähku jalga = )
Pikemalt kirjutan alles siis, kui pühad peetud ja betoonlinnas tagasi olen.

Ülehomseni.

Inside info

Avasin hommikul meiliboksi ning lisaks spämmile leidsin sealt ühe hästi toreda kirja, mis oli nagu jõulukink kohe.

Tegemist oli üliõpilaorganisatsioonidele (mis paiknevad TTÜ II ühikas) saadetud kirjaga, milles pandi meid fakti ette, et meie kodu lammutatakse suvel maha. Juunis peab välja kolima. Kurb natuke. Nii palju mälestusi on seotud selle majaga ning palju mälestusi on veel tulemas ning tuleb teha.

Enamus tudengeid II ühikas ei teagi veel asjast midagi, ning minu meelest oleks tore kui nad enne jõule teada ei saagi. Eriti irooniline on see, et III ühikas jääb seega puutumata – voh, jõulukink neile 🙂 Kevadest saati on olnud enam kui kindel, et just nemad jäävad kodust ilma 😛 Keegi kusagil mängib meie tunnetega üht väga kurja mängu.

Samas on II ühikas Mustamäe vanim elamu (valmis 1962). Selle maha võtmiseks on olemas täiesti adekvaatsed põhjendused. Kes siin on käinud, on näinud ning teavad. Igatahes minu elu see lugu nüüd lihtsamaks küll ei tee.

Ega’s midagi muud, kui asun varakult uut kodu otsima. Selle ma kindlasti leian ning tegelikult on kõik hästi. Üks pisike kivike minu seitsmepenikoormasaabastes. Raputan kiirelt välja ning sammun edasi.

Mul on kihvtid sugulased

Sugulane lõpetas täna ülikooli. Seitse aastat võttis aega. Lubasin talle, et mina teen kiiremini.

Pärast olime tema kodus. Sai süüa, juttu puhuda, nalja visata. Täpselt see, mis mulle meeldib 😛 . Üldiselt lahe oli – sai korraks aja maha võtta ning end lihtsalt mõnusalt tunda. Jämmisime nelja kitarriga ning muude pillidega kella 00:00-ni – muidu oleks vast öö läbi teinud, aga korteris ei saa, sest naabrid ei saa magada. Veel olid djembe mängija, ühel oli tamburiin, siis veel ühed kõristid-sahistid ning veel ka parmupill. Üks tore seltskond musikaalseid sugulasi 🙂

Mul on kihvtid sugulased.

Teadmised praktikas

Uhh, pea on täiesti paks, olen füüsikasse sukeldunud ma päevi kaks. Õnneks mitte seepärast, et ma seda tegema peaks, vaid hoopistükkis seepärast, et mul on vaja. Plaks.

Nimelt hakkasin programmeerima piljardimängu ning loogiline on, et selleks läheb tarvis üsna palju teadmisi mehaanikast (klassikalise füüsika alustala). Mitteelastsed põrked, energia jäävuse seadus, liikumishulgad, kiirused, kiirendused, takistused, nurkkiirused ja kõik piljardikuulide pöörlemise ning vintidega seonduv. Ei teagi kohe praegu kui põhjalikult ma lõppkokkuvõttes kogu selle füüsika mängus rakendan. Esmapilgul tundub, et tegemist on ikka kole palju. Aga noh kuulid juba liiguvad ja isegi põrkavad piljardilaua ääre vastast, kuid omavahel veel ei põrka. Nad isegi ei aeglustu veel mitte, vaid põrutavad oma algkiirusega kasvõi lõpmatuseni 😛 Arvutiprogrammis on kõik võimalik.

Kusjuures hästi tore on see, et muidu tundus füüsika igavene tüütu aine olevat, aga nüüd on hoopis huvitav – saab oma teadmisi füüsikast rakendada lõpuks. Järelikult võib niimoodi olla ka teiste ainetega – huvitavaks muutuvad alles siis, kui nendega midagi peale on hakata. Nojah, ma ju teadsin seda ammu tegelikult. Seepärast ongi eriala ained alati kõige mõnusamad – nendel on tavaliselt mingisugust praktilist väärtust.

Kokkuvõtteks on mängu tegemine põnev, kuid ma ei tahaks kogu oma aega siiski sellele kulutada, sest on ka muud põnevat, mis mu tähelepänu köidab ning mu peas keerleb.

Sära silmadesse! 😉