Mis toimub?


Muutsin blogi aadressi ära, sest mulle ei meeldinud eelmise puhul, et mu nimi liiga avalikuks sai. Igaljuhul see praegune tundub palju asjakohasem olevat, nagu kohe õige nimi blogile. Ainult, et keegi ei loe seda, sest mitte ükski hingeline peale mu enda seda aadressi ei tea 😛

Vabariigi aastapäev: kandsin TTÜ lippu tipikate marsil Toompeale, sain oma lõusta jälle televisoonis näidata, sain ajalehtedes pildile. Külmetasin ennast korralikult ära.
Õhtul käisin hipi stiilis sünnipäeval, lahe oli. Ma laenasin seks otstarbeks blondi paruka ning sain ka ühed sobivad prillid, Paavli tänava kaltsukast ka riided. Täiega hipi. Pidu kestis muideks hommikul seitsme või kaheksani. Pühapäeval ärkasin umbes kell 14:00 ja siis otse suusatama, kokku tuli umbes 15 km. Õhh ja esmaspäeva hommikul oli nii sitt tunne. Täpselt selline nagu oleks külmetanud. Häält ei olnud, nina tilkus ja kurgus paukus.
Pärast õhtust Ultima Thule kontserti koos Keelpillikvarteti ja Tõnis Mäega hakkas parem. Aga noh, ega see väljas liikumune head ei teinud, täna hommikul pea tuikas ja hääl mürises.

Ah, sitta kah, rohkem ei ütle praegu.

Liud

Eile lasin vastlaliugu, pikalt ja palju ning suure kambaga nagu igal aastal. Ikka suure presendiga, rahvast nii palju peal kui mahub. Hüppemäe kõrvalt. Tiba põrutas küll, kui mõned muhud tagumiku alt läbi veeresid, ent mis sest, vastlaliugu tuleb lasta! Mäel olid mõned üsnagi originaalsed sõiduriistad, millega alla ka lasti. Hullud raisk! Kaua ei kannatanud olla, sest väljas oli tõeliselt külm. Mäletan, et läinud aastal sai ikka öö tulekuni mäel olla.
Täna võtsin veel massist osa ning sõin esimese ja viimase kukli. Ise ma neid ei tee ning ostma kah ei kipu. Parema meelega söön midagi kasulikku, mitte suurt tükki saia ning vahustatud koort suhkruga.

Džõuk II

On tavaline laupäeva hommik. Teen mingeid värke eks ja siis ühel hetkel soovin toast välja minna.

Lähen ukse juurde, keeran snepri lahtisesse asendisse, vajutan lingi alla ja tõmban ust. Ei tule lahti. Mida kuradit! Tõmban uuesti ja kõvemini, ikka ei tule. No kurat! Tõmban veel kõvemini ning uks siiski avaneb…

Hmm.. kõik ukse servad on miskit roosat möksi täis, lähemal vaatlusel selgub, et tegu on mingisuguse makroflexi taolise ainega. Vaatan välja; paari ukse võrra treppide poole on üks uks üleni roosa. “Pääsesin suht kergelt”, mõtlen. Jõudsin imestada, milleks sellist jama vaja korraldada on ning siis lükkasin noaga ukse puhtaks.

Igaks juhuks otsustasin proovida, kas võti keerab. Mine hullu tea, äkki lasi lukuauku ka. Ja raisk lasigi, võti ei keeranud ust lahti! Kui ma poleks kodus olnud, siis olekski ukse taha jäänud, kuradi vatid ma ütlen. Monteerisin snepri ukse küljest lahti ning võtsin juppideks. Lukusüdamik oli üleni kleepuv, kõik plaadikesed olid omavahel kokku kleepunud ja võti keeras seetõttu valesti. Puhastasin kõik need plaadid ära ja panin südamiku uuesti kokku tagasi, monteerisin ukse külge ja ei töödanud… Oeh, võtsin uuesti lahti ja seekord süvenesin oma tegevusse rohkem, üritasin aru saada, mismoodi see südamik üldse töötab. Tuleb välja, et mõtlemisest on kasu ning mõistsin, et olin südamiku valesti kokku pannud – mõned plaadid olid valesti. Parandasin oma vead ning lukk hakkas tööle.

Somebody’s gonna get hurt for this shit!

Avoid reality at all costs

Reaalsus ei ole selline nagu mitte-reaalsus ehk unistuste maailm, kus kõik on nagu muinasjutus. Need jutud on paremad kui reaalsus – kui hakata kirjutama muinasjuttu, siis läheb kõik ses loos nii nagu ise soovid. Kirjutama asudes ei tea, mida toovad järgmised read, ent sisimas tead, mida tahaks, et need tooks. Muinasjutud algavad alati sarnaselt – Elas kord…

Elas kord üks noormees. Ta oli üsna tavaline iseenda arvates, kuigi mõned olla teisiti uskunud. Elas oma elu mõnusalt, tegi alati seda, mida uskus enda jaoks kõige parem olevat. Ta oli pisut võibolla rahutu tegelane, sehkendas ringi siin ja seal, ei mitte kuskilt leidnud seda, mida otsis. Ega ta tegelikult teadnudki, mida ta õigupoolest otsib. Rändas mööda maad ja ilma, nägi ühtesid imesid ning teisi imesid, aga ometi ei märganud ta ühtegi sellist imet, mis lööks pahviks. Selline, mis ei laseks öösel rahulikult magada, selline mis rööviks kõik mõtted endale.
Siis kohtus noormees neiuga… ainult, et… kõik ei olnud nii nagu muinasjutus.

Ma ei oska veel muinasjutte kirjutada, aga ma õpin. Ükskord ma kirjutan ühe hästi hea muinasjutu. Huvitav, kuidas see algab… ei… kuidas see lõpeb?