Algas jooksuaeg

Jalad on lausa väsinud täna, nii palju oli jooksmist. Muudkui jookse ja jookse, eile jooksin jalkaväljakul, täna jooksin metsas. Homme ka kusagil. Kindlasti.

Olen oma jooksuvormi jupp aega timminud, võib täitsa rahule jääda. Täna otsustasin seda vormi rakendada ka, noh võistlemises. Orienteerumises. Selles mõttes võiks natuke nuriseda enda üle, et pole kaardilugemise trenni üldse teinud. Viimati siis kui septembris või oktoobris viimasel võistlusel jooksin. Täna lõi see puudujääk veidi välja.

Tegelikult arvasin, et hakkan juunist võistlema, aga läks nii, et jooksuaeg tuli varem peale. Eelmisel nädalal öeldi mulle, et mine ikka tuleval teisipäeval võistlema ja siis ma mõtlesingi, et miks mitte? Jajaa, asjast räägin ka.

  1. Start – tempo kohe peale ja esimese punkti poole ajama. Võtsin selle kokkuvõttes oma klassis teise ajaga – 3:17.
  2. Teine punkt oli Kadaka tee viadukti alt läbi loode poole. Sele võtsin lausa kõige kiirema ajaga. Olin tol hetkel esimesel kohal.
  3. Kolmanda punktiga läks nii, et proovisin majade vahelt lõigata, aga ei saanud. Kaardilt polnud täpselt aru saada, kas mahub läbi või mitte, niisiis otsustasin riskida. Kaotus kiiremale 1:19. Langesin neljandaks.
  4. Neljas punktoli otse asimuudi järgi metsas sees. Jäin endiselt neljandale kohale.
  5. Ja viies punkt. See oli kogu võistluse kirstunael. Kuidasgimoodi sattusin kaardilt välja, aga ma ei saanud sellest kohe aru. Ja siis tiirutasin edasi-tagasi. Kusjuures ma ei olnud üksi. neli-viis võistlejat olid koos minuga samuti segaduses. Igatahes väga õpetlik. Kaotus parimale 73:22! Jube! Sellist jama pole mitte kunagi varem juhtunud. Tegu oli ilmselge kaardilugemise veaga. Tähendab, et ma uskusin kogu aeg, et ma tean, kus ma olen. Noh nii umbes täpselt. Aga vot tegelt polnud mu asukohta üldse kaardilgi. Kuidas ma lõouks siis üldse kohale jõudsin. Vot läksin tagasi ja hakkasin uuesti tulema. 🙂 Nii nagu peab, kui ollakse tegelikult eksinud. Langesin hoobilt viimaseks.
  6. See meeletu eksimus sõi nii närve kui jaksu. Edasi jooksin täitsa normaalselt. Võib üldjoontes rahule jääda. Enne lõppu võtsin veel ühe punkti võidu. Lihtsalt selleks, et proovida, kas jaksan lõpus pingutada. Jaksasin küll 😀 Jäin lõpuks eelviimaseks. Üks mees pani veel rohkem puusse.

Finišisse jõudmine oli lihtsalt õnnistus. 2 tundi 13 minutit ja 38 sekundit kestnud draama sai otsa. Tunde järgi võib öelda, et ma jooksin vist oma 15km maha. Elu kehvim jooks, aga tunne oli mõnus. Suva see koht, mulle meeldis metsas ennast proovile panna. Järgmise korrani…

Sain jälle esineda

Eile oli TTÜ VII korpuse aatriumis kevade vastuvõtmise üritus. Mind kutsuti sinna lauljatele taustaks kitarri mängima. Ülbe värk ah 😛 Tegime kaks lugu: “Mis värvi on armastus?” ja “On kevad tulnud taas”. Päris mõnus oli. Armastuse lugu jõudsin harjutada kaks päeva. Üsna raske lugu kitarri jaoks. Valgre oma oli seevastu mõnusalt lõbus ja svingilik ja lihtne. Seda oleks võinud silmad kinni mängida.
Kusjuures ma ei mänginud oma pilliga, sest mul on see vana nailon. Aatriumis kõlaks väga vingelt aga metall. Kadi tõi oma akustilise. Fender oli. Jee, ma polnudki enne Fenderiga mänginud 🙂 Tühjas aatriumis varem proovi teha oli kaif, taolist akustikat tavalises toas ei ole… mõnuuuus.

Jälle jõuan tõdemuseni, et ma tahan akustilist kitarri ka endale ja tahan omale aatriumi, kus sellega harjutada.

Veel üks tähelepanek – närvi polnud sees enne esinemist. Kunagi esimesed korrad suure publiku eest panid jala tudisema, aga nüüd on juba teatud kindlustunne tekkinud. See on hea.

Ma tean

Ma tean, mis ma pean tegema. Pean oma entusiasmi ning energiat püüdma kanaliseerida ühele kindale objektile korraga. Praegu on mu nõrk külg see, et ma tahan kõike korraga. Nii ei tule välja. Aga mis ma teha saan, kui pidevalt satub mu teele uusi objekte, mis mu tähelepanu püüavad ning ma seks hetkeks kõik muud tegemised unustan? Mnjaa, Hlr peab õppima enda energiat suunama… õigesse kohta.

Eesti filmiÖÖ

F8 lõpetas hooaja eesti filmide näitamisega. Kavas oli neli filmi – Vastutuulesaal, Jan Uuspõld läheb Tartusse, Klass ja Võõras.

Vastutuulesaal

Huumorikas lugu sellest, kuidas dirigent Tõnu Kaljuste Naissaarele ooperimaja ehitas.

Film sobib vaatamiseks kõigile muusika- , teatri- ja filmihuvilistele! “Vastutuulesaal” on dokumentaalfilm dirigent Tõnu Kaljustest ja tema hullust ideest rajada kunagise astronoomi ja leiutaja Bernhard Schmidti talumaadele ooperisaal. Idee pöörasus seisneb aga selles, et leiutaja Schmidti maad asuvad Naissaarel. Saarel, mis hiljuti oli Nõukogude Armee kinniseks sõjaväebaasiks ja millel tänaseni puudub regulaarne laevaühendus, kus pole elektrit ja kus elab aastaringselt ainult üks elanik. Kes seal ooperis käima hakkab? Mis mõte see selline on?

Seda ma vaatama ei jõudnud minna, sest seda hakati näitama juba kell 16:00. Nõks vara. Niisiis rohkem ei oskagi kommenteerida.

Jan Uuspõld läheb Tartusse

“Jan Uuspõld läheb Tartusse” on süsimust komöödia näitleja Jan Uuspõllu dramaatilisest ja seiklusterohkest elust.

Film, kus paljud tuntud inimesed mängivad iseennast, paljusid reaalseid isikuid mängivad näitlejad ja osad kuulsused mängivad teisi kuulsusi. Loos teeb kaasa plejaad meediakangelasi alustades “Lihtsa elu” Sillest lõpetades Eesti vabariigi presidendiga. Filmi peaosalise Jan Uuspõllu filmisaatus on inspireeritud tema reaalsest elukäigust.


Kokkuvõttes oli tegu lihtsalt igava filmiga. Palju kuulsaid nimesid ja nägusid, aga välja tuli nagu alati. Igaaaav.

Klass

Tõestisündinud lugudel põhinev kodumaine draama räägib tänapäeval küllaltki levinud probleemist: koolivägivallast.

Film räägib Antslast linna kolinud Kaspari ja klassi senise liidri Andersi omavahelisest võitlusest koolis populaarsuse ja au nimel ning tossikese Joosepi kohast nende kahe vahel. Rikkaliku filmikeelega draamas Klass arenevad mitu all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega, õpetajate apaatsus ja soovimatus süveneda õpilaste omavahelisesse suhetesse, karistus ja kättemaks.

Hea. See oli kolmest minu nähtud filmist kindlasti kõige parem. Tundus reaalne ja hoidis mu silmi ekraanil. Kohustuslik kraam kõikidele koolivägivallatsejatele. Ei tea küll, kas see aitaks neil normaalseks muutada, aga mingi šanss on.

Võõras

“Võõras” on üheaegselt nii film noir, draama, must komöödia kui ka provintsielu dokumentatsioon.

Tuntud rokkstaar TP, sõidab laupäeva pärastlõunal Tallinnast Narva oma ema matusele. Kohtla-Järve lähistel ütleb tema auto üles. Sellest tulenevalt peab mees järgneva ööpäeva väikelinnas veetma. Rokkari plaadikompanii saadab Andres Kivi, ühe oma kontoritöötaja, Kohtla-Järvele TP’d abistama. Kivi saabudes on TP juba kadunud. Rokkstaar on omaalgatuslikul tuuril läbi väikese linna. Kivi asub staari otsima. Film toob esile absurdsuse, tunded, unistused ja karmi reaalsuse. Kõik viited tegelikele kohtadele ja inimestele on väljamõeldis.

Paremuselt teine kolme nähtud filmi seas. “Pole just kõige teravam pliiats” – üks paremaid lauseid filmis.

Klassi soovitan vaadata!

Melu

Nädal tagasi juhtus selline äge asi, et ma sain jälle ühe päeva võrra vanemaks, võrreldes esmaspäevase seisuga st. Ent number, mis nüüd minuga koos figureerib näitab uut aastat. Jaa, neid ikka on juba, aga siia ma ei pane kirja, kes teab, see teab 😉 Teisipäeval ma suurelt ei tähistanud, ikkagi argipäev, kuid laupäevaks kutsusin suure portsu inimesi kohale.

Ma olen sellist tüüpi tegelane, kellele meeldib, kui pidudel on palju inimesi ja palju kära – ühesõnaga melu. See tekib iseenesest, kui suhteliselt väiksesse ruumi tuleb kokku ca 30-40 inimest. Laupäeval oli kõva melu. Osalt on süüdi selles need joogimängud, mis alguses tehtud sai. Ühikaklassikast “Suurem väiksem” kaardimäng. Kohapeal mõeldi veel mänge välja.
Melu oli kõva, ma jäin väga rahule ja mul on siiani muhk peas veel. Muhk tuli päris lihtsalt. Peo käigus tekkis kellelgi mõte, et mind tuleks tooliga üles tõsta nii palju kui mul aastaid on. Lihtne värk, istusin toolile, mehed võtsid toolist kinni ja hops, esimene aasta tuli otse pähe. Lagi oli liiga madalal! Nõndaks, siis veeti mind koos tooliga maja ette, ja tehti ühika ees kogu rituaal algusest lõpuni läbi. Raudpolt kindel on see, et seal toimus veel palju kirjeldamatult põnevaid situatsioone, need jäävad piduliste mälusse. Loodetavasti 😛

Suur kummardus kõigi ees, kes ei pidanud paljuks kohale tulla.
Aitäh =)

Viljari pildid

Erisaade

Kirjutasin, et võtsin osa “Võta või jäta” saate salvestusest ning see kujunes suhteliselt eriliseks saateks võrreldes tavalistega. Sain teada, millal seesamune saade eetrisse lastakse. See juhtub reedel 8. juunil. Tegu on lausa hooaja lõpusaatega. Vot nii 🙂

Ehk on kaks varianti:

  1. Produtsendile meeldis saade ning arvas, et see on nii vägev, et sobib suurepäraselt ühe korraliku võtusaatena hooaega lõpetama.
  2. Produtsent arvas, et liiga kreisi värk ja ei julge hooaja vahepeal reitingulanguse hirmu tõttu salvestust näidata. Näitab hooaja lõpus ning saate vaatajad suudavad suvega haavad parandada.