Mida teed sina augustis? VOL.2.

Tsau,

Augusti plaan

Olen suve jooksul vähe kirjutanud. Pole aega leidnud. Ja just nüüd momendil on pisut seda ajakest leidnud tee minuni. Lugu selline, et ma ei saagi muud teha, kui vedeleda või istuda või ka näiteks kirjutada. Nimelt käisin hommikul opil…

Loodetavasti lõpeb see lugu ükskord ära ja ma ei pea enam valu tundma, eks aeg näitab. Niisiis kuidas see lugu algas?

2004 suvel mängisime poistega Aruküla staadionil kossu. Mäletan – oli mõnusalt palav suveilm, taevas selgemast selgem. Ühel hetkel aga lõi silme eest mustaks, kui mu põlvest käis naksakas läbi. Istusin pingile ja hirmus valus oli. Siis aga valu taandus ja ma otsustasin edasi mängida. Põlv vedas aga uuesti alt. Otsustasin kiirelt rattaga koju sõita, et midagi külma peale saaks. Sain. Noor ja loll nagu ma siis olin – kohe arsti juurde ei läinud, nädal läks mööda, aga jalg oli ikka valus, ei läinud korralikult sirgu ega korralikult kõverasse ning astumine oli valulik.
Lõpuks otsustasin ikka targemaid külastada ning sain aja traumatoloogi vastuvõtule. Ta vaatas jala üle, saatis mu edasi uuringutele, kus mu põlvest tehti miski magnet-resonants ajsaga pilte. Tulemus oli selline, et arst määras mulle parafiiniravi. Selleks, et põlvest vaba vedelik välja saada. Ütles ka, lõikusele praegu ei lähe, kuna pole vaja. Edasise sporditegemise kohta arvas, et jooksmist vajavad alad võin üldse ära unustada ja ainus mida ma teha võin veel on rattasõit. Päris kurb. Mul polnud ju oma ratastki. Parafiiniraviga igatahes sain vabast vedelikust lahti ja siis pidin hakkama põlvetoega käima.
Ja siis sõitsingi rattaga ja kasutasin põlvetuge. Põlvetoe kasutamise lõpetasin mõne kuu möödudes, vist 2004 oktoobris. Rattaga sõidud lõpetasin lume tulekul ja nii ma siis olin. 2005 suve alguses soetasin endale uue ratta, Scott YZ3. Siiamaani sõidab perfektselt, jube hea ratas on. Suvega väntasin üle 1000 kilomeetri maha. 2005 sügisel otsustasin ka jooksmist uuesti proovida, kuna põlv ei olnud enam üldse tunda andnud. Ja saingi joosta täitsa ilma valudeta 😀 Elasin siis juba ühikas ja Nõmme metsad said minu parimaks sõbraks nii sügisel, kevadel kui ka talvel.
Tegelikult ma ei jooksnud palju, üsna vähe korraga, et sõjaväeaegset jooksuvormi tagasi saada. Suvel 2006 kutsus sugulane Andrus mind orienteeruma, see oli uus väljakutse, kuna ma ei teadnud, kuidas põlv sellises stiilis jooksule vastu peab. Maastiku varieerumine ja ootamatud augud ning libedad puutüved ja tont teab mis veel. Aga ma ikkagi tahtsin minna proovima. Esimesel korral jooksin temaga koos. Mul oli keel juba poole distantsi peal üsna vestil – umbes 3km võis see olla. No jõudsin siiski ennast finišisse vedada. Tol hetkel sain aru, et vorm on kehv, väga kehv. Seadsin eesmärgiks teha rohkem trenni, et jõuaks joosta 8-9km nii, et ühtlase tempoga lõpuni saaks. Ja nii siis suvi jätkus 2x nädala orienteeruma ja üks niisama jooksmist või vastupidi. Loomulikult ei olnud kõik jooksud ühesuguse raskusega. Üks kergem trenn, teine tugevam, et keha koormusega harjutada. Ning vorm läks paremaks! Suutsin ka Andrusele konkurentsi pakkuda. Ja põlv pidas vastu, üldse ei häirinud. Olin väga rahul :D:D:D
Sügisel lõppesid orienteerumispäevakud ära, kuid trenni tegemist jätkasin. Tihti liitus jooksmistega ka Mari. Kahekesi on palju põnevam trenni teha. Kuna talv hilines, saime päris pikalt veel jooksmas käia. Lume tulekuga algas suusahooaeg.
Ja nüüd 2007 alustasin jälle jooksutreeninguid aprillist. Mai lõpus võtsin osa teisipäevakust Tähetornis. Sellest olen juba kirjutanud. Juunis käisime Andrusega päevakutel ja rääkisime ka teistele sugulastele, et nad tuleks kaema, mis o-jooks endast kujutab. Ja sel aastal nad tulidki. 🙂
Päris tore oli sellise kambaga jooksmas käia ja viimane kord kui ma jooksin (Kolga-Aablas), siis jooksime Andrusega enam vähem sekundi pealt sama kiiresti. Mul tuli iga korraga aina paremini välja. Juba ootasin järgmist päevakut, et talle lõpuks ära teha 😛
07.06 oli Age sünnipäev ja seal ma tegin oma jalale tõsiselt viga. Raks oli nii kõva, et seda oli lausa kuulda. Rikkus minu jaoks sünnipäevaõhtu ja öö, sest jalg ikkagi valutas üsna kõvasti. Kuidas ma sinna sünnipäevale sain ja kuidas tagasi kirjutan eraldi teemas.
Igatahes Tallinnas läksin kohe traumapunkti, tehti röntgen. Luud olid korras õnneks. Ja siis polnud muud kui vaja jälle sama kadalipp läbida, et saada tramuatoloogi vastuvõtule. Sain aja 11. augustiks – kuu aja pärast! Eksole. Naljatilgad. Pärast sugulaste suvetrippi otsustasin minna Spordimeditsiini Sihtasutusse dr Mardna vastuvõtule. Tema juurde sain aja kahe päeva pärast. Sobis suurepäraselt. Ja siis läksingi tema juurde. Kurtsin muret, näitasin kolme aasta taguseid uuringutulemusi ja ta ütles kohe, et see on ju lõikuspõlv 😛 Kae imet, mina olin sellega juba mitu aastat ringi jooksnud, ju mul siis lihtsalt vedas, et jalg pidevalt haiget ei teinud. Ta natuke väänas ja keeras mu jalakest ja otsutas kohemaid lõikusele saata. See aeg oli täna hommikul. Kõigest nädal pärast vastuvõttu!
Dr Mardna ise lõikas ka ja pärast ütles, et pealmine menisk oli katki ning kõhr ka pisut pehme. Jalg ei kannata praegu koormust ning pean hakkama sööma taastavaid medikamente. Loodetavasti saab nüüd põlve korda nii, et ma saan jälle kord sportida. Vot nii.

Niisiis, mis mina augustis teen? Mitte sittagi ei tee! Vedelen 😛

Tänan tähelepanu eest.

Jällegi – mis vahepeal toimunud on?

Tervist sõbrad, need ma tegin üheteistkümne päevaga alates 12. juulist. Millalgi vahepeal jõudsin natuke tööasjugi teha ja öösel magada ja väljas söömas käia ja kitarrigi mängida.

  • Alkeemiku etendus Pirita kloostris ja Öine grill
  • Sugulaste Suvetripp
  • Liisi kolimine
  • Põlv ikka katki, Mardna vastuvõtt ja opile minek
  • Lepingu ümberkirjutamine
  • Tipikate Rattamatk 2007 Hiiumaale
  • Kolimine vol 2

Oi, tere, mäletate mind veel?

Viimane asjalik kirjatükk sai siia üles riputatud tervelt viis nädalat tagasi, ent see ei tähenda üldse, et mu elu igav on. Vastupidi, mul on olnud niivõrd palju tegemist, et pidin mõneks ajaks blogimise nädala tegevustest maha tõmbama.

Mis on jäänud kirjutamata:

  • Mitmed mõnusad õhtud kallite sõpradega ja veel mitmed suurepärased kohtingud 😉
  • Orienteerumispäevakud, mis on osutunud päris põnevaiks
  • Ärireis Soome
  • Sassi sünnipäev
  • Mari sünnipäev
  • Jaanipäev
  • Andruse pikaleveninud TTÜ-s käimise lõpp
  • II-st ühikast välja kolimine I-sse ühikasse
  • Ühika mälestuspidustused ja selle järelkaja
  • Ollalaa kolimine III-sse ühikasse Eva pubi endisesse asukohta
  • Age sünnipäev
  • Ahjaa, ning terve nädala kestnud ebaõnne jada 😛 (See oli veider)

Need on väljapaistvamad sündmused, pisemad hetkel ei meenu. Kui ma end kokku võtan, panen ehk mõned neist kirja, eks näis. Uusi üritusi on aga peale tulemas ja vist ei jõua jälle 😛

73214

Reede, laupäev ja pühapäev. Hullud päevad. Tõesti.
Ainuüksi jalgsi käisin 58.6 kilomeetrit. See on 73214 sammu.
Magada sain umbes 6 tundi.

Eile olin küll suht mõtetu, must pold isegi vestluspartnerina erilist asja, energiat ei olnud, mõistus oli tömp ja käitumine üleüldiselt loid ning alla igasugust arvestust.

Ühikapeost, selle korraldamisest ning tulemustest kirjutan sel nädalal.