Lühinägelikud eksimused

Oli täna huvitav vestlus boksinaaber Michaeliga. Inimesed on lühinägelikud. Nad teevad vigu endale aru andmata või enda jaoks selgeks tegemata, kuhu need eksimused võivad lõpuks välja viia. Üksainus öeldud või ütlemata lause võib vallandada peatamatu laviini.

Lühidalt:
Kuidas see lühinägelikkus avaldub? Näiteks ei vasta kellegi telefonikõnedele, ega meilidele. Põhjus võib olla üsnagi lapsik – sul on millegi tegemata jätmise pärast häbi. Ja siis ei vastagi ja nii jääb. Aastaid hiljem aga võib just sellesama inimesega, kellele ei vastanud, olla põhjust suhelda. Mõne ühisprojektiga või mis iganes. Ja tal on see meeles, et sind ei saa usaldada. Päris kindlasti! Ning see okas ei tule lihtsalt välja. Väikesed asjad, mis muutuvad suurteks. Kusjuures kogu jama oleks saanud vältida kõigest vastates!

Aga mis siis kui annad kellelegi võlgu ja ta ei maksa tagasi? Või ütled kellelegi svipsis peaga halvasti ning hiljem sulle räägitakse, aga ise ei mäleta? Või valetad otse näkku ja jääd vahele? Need võivad olla pisikesed eksimused, ent ikkagi sööbivad inimeste mällu…

Teisest küljest. Olen abi küsijatele vastu tulnud ning neid aidanud, kui võimalik. Isegi, kui ma midagi vastutasuks ei saa. (Peale lootuse, et võidan abipaluja usalduse). Kas see tähendab, et mind saab ära kasutada? Kas heateod sööbivad samamoodi mällu nagu halvad?

Usaldus on see, millest ma räägin. Selle kaotamisega kaotame kõik.

869

Lapsest saati on raamatud mind köitnud. Lugesin Verne’i raamatuid esimeses klassis või isegi aasta varem juba. Kodus oli neid palju. Seiklusjutte maalt ja merelt. Nahksuka jutud. Musketärid. Igasuguseid vanu kihvte raamatuid, mis ühe väikese poisi tundideks endasse imesid. Ja siis oli aega lugeda. Palju aega.

Ma pole paar kuud ühtegi raamatut jõudnud kätte võtta. Ja tead mis – ma lõpetasin kuue päevaga kaks raamatut läbi alustades möödunud laupäeval. 869 lk.

“Raamat, millel pole nime” – Anonüümne
“Düün – kapiitlisaal” – Frank Herbert

Rahulolevalt,

H

Lehtsalati-muna-kilu võileib

Tegin täna hommikul kaks võileiba. Pagana head olid.

Valmistamisõpetus:
Läheb vaja leiba, lehtsalatit, muna, vürtsikilu ja hapukoort.

  1. Võta leivaviil. Mul oli nelinurkne teraleib. (Fazeri teraviilud). Originaalis peaks olema mitte-nelinurkne leib, kuna sellele on mugavam järgmisi komponente lisada.
  2. Prae leib kergelt pruunikaks nii, et ikka pehmeks jääks. Siis on parem hammustada. Maitseained ei lisa. Pane praetud leib taldrikule valmis.
  3. Võta üks muna ja prae see ka kergelt. Maitseained ei lisa.
  4. Võta salatileht ja aseta see leiva peale. Salatilehele pane praetud muna.
  5. Muna peale pane vürtsikilu. (mina kasutasin Viru Ranna vürtsikilufileed)
  6. Kilu peale mõnusalt hapukoort. (mul 20%)

Ja ongi tehtud, võid hambad sisse lüüa. Kõrvale sobib juua filtreeritud vett või kohvi või mis iganes sa hommikuti jood.

Hästi, see ei ole minu väljamõeldud võileib. Aitäh Mirjam! 😉