Milles on asi?

Nädal tagasi laupäeval. Tuleb neiu mu juurde. Kergelt napsune. Räägib mulle midagi, lasen kõrvust mööda, vastan midagi suusoojaks. Vestlen teistega edasi. Tõusen ja lähen eemale. Otsin uusi vestluskaaslasi. Leian, räägin. Tuleb svipsis G, sõnab: “Tead, see tsikk, M, seal tantsupõrandal ütles just, et ta pani sulle silma peale.” Ütlen: “Ma tean, sain sellest ammu aru. Juba mitu tundi tagasi. See on ju nii lihtne.” G: “Sul on mingi kuues meel? :P” H: “Tundub nii jah.” Noh, hea teada, aga mul oli lihtsalt ükskõik.

Eile, laupäeval.
Ostsin lille… või see tähendab, et roosi, kolmeharulise roosi. Sõbrannale sünnipäevaks lisaks kotis peituvale maitsvale kingile. Müüjanna soovitas seda lille, roosi. Pani veel mingi paela ümber, et ilusam oleks. Maksin.
Hakkasin ära minema, siis ta ütles mulle: “Te näete väga lahe välja.”
Keerasin pilgu tagasi, naeratasin ja sõnasin: “Aitäh”.
Ja läksin lihtsalt ära.

Ma isegi ei ürita, need lood juhtuvad koguaeg. Mis see on? Aura?

Teadagi, tegelikult mulle meeldivad komplimendid. Täpselt samamoodi nagu kõigile teistele. Loodan, et mu ülbus ei kasva.

Tead, mul on nüüd kodus oma baar

Eelmise aasta oktoobris avasime Ollalaa/FK ruumides oma kinnise baari. Tundus väga lahe mõte ja see töötas tegelikult igal peol. Sealt saigi alguse mu huvi joogisegamise vastu. Ükskord ma viisin selle isegi ühele üritusele Lõuna-Eestis.

Ja nüüd pidi Ollalaa jälle ära kolima, sest kolmas ühikas lammutatakse maha. Aga jooke ei tahtnud TTÜ peamajja viia, seal pole nendega nagu midagi peale hakata. Kuna baar suures osas oli ja on siiski minu lapsuke Ollalaas, siis otsustasin selle enda juurde kolida. Kui veel sügavkülma kuskilt saaks, oleks jääd võimalik hoida ja saaks šeikima hakata.

Külalised on oodatud 😀