Kubija XI minitriatlon

Push yourself. Physically, mentally, you gotta push, push, push. [David Gallo (marine scientist)]

Milleks sa võimeline oled? Kas sa tead? Mina ei tea, seega üritan pidevalt kombata nii füüsiliste kui vaimsete võimete praegust maksimumi. Ainult nii on kiiresti võimalik üles leida oma nõrgad ning tugevad küljed.

Kui kõrvalkontori poisid tulid kaks nädalat tagasi lagedale ideega minna triatlonile (väikesele triatlonile), ei kahelnud hetkekski, et tahan seda proovida. Rattaga olen sinasõber ning jooksmisega samuti. Ainult ujumise arvasin nõrgaks küljeks olevat. Aga mis siis? Proovida tuleb ikkagi. Registreerisime viiekesi Kubija minitriatlonile. Meeste põhidistants koosnes: ujumine 380m + rattasõit metsas/asfaldil 18km + jooksmine 4,2 km. See on umbes 1/10 klassikalisest triatlonidistantsist (3,8km+180km+42,195km). Peale minu ei harrastanud ükski meist viiest regulaarselt ühtegi neist aladest. Hullud mehed. Kõik arvasid, et omavahelises konkurentsis olen tugevaim mina.

Pühapäeva (05.07.2009) hommikul kell 7 laadisime rattad Tallinnas käru peale ja algas tee Võrusse. Keegi vahepeal vedelaks ei löönud ning kell 11 olime Kubija järve ääres. Stardini oli üks tund. Teiste jaoks tundus see uskumatu, mida nad kohe-kohe ette võtavad. Tohutu eneseületamine aktiivselt mittesportivatel suitsetajatel 😀 Võistlejatele joonistati markeriga näo, käte ning jalgade peale numbrid. Mina sain 25. Kell 11:55 liikusime järve äärde.

Start!

Tuleb ring peale teha väikesele Kubija järvele. Rattapüksid jätan jalga. Esimese poi poole alustan mõõduka krooliga. Tehnikat pole mul ollagi. Eks see rohkem selline rapsimine on. Ja ei jaksagi pikalt. Mõtlen, et ma ei jaksa seda lõpuni ujuda. Alles üks neljandik tehtud ja juba jõud raugeb :S Ei, alla ei saa anda! Teisest poist edasi lähen selili ja kasutan rohkem jalgade tööd. Sedasi tehnikaid vaheldumisi kasutades ikkagi rühin lõpuni välja; meie viie hulgast väljun veest neljandana. Teadsin, et ujumine on mu nõrk ala ja nüüd sai see kinnituse.

Vahetusalasse oli ülesmäge ja suundun sinna kerge sörgiga. Tõmban rattasärgi selga, naelikud jalga, kiivri pähe ja võtan ratta ning jooksen sellega vahetusala lõpuni. Meie viisiku seas olen sel hetkel kolmandaks tõusnud. Hüppan selga ja alustan väntamist. Esimesel sirgel võtan särgi seljataskust rattakindad ning tõmban kätte. Tunnen jalgades ebatavalist väsimust. Miskipärast ei ole üldse tavaline sõidutunne. Mõistan, et eelnev ujumine ja rütmivahetus on põhjuseks. Keha pole sellega harjunud. Aga 18km tuleb ikkagi läbida…

Esimese ringi alguses möödun meie teisest numbrist. Maastikul on üllatavalt raske. Lihtsalt ei ole samasugust teravust jalgadest nagu tavaliselt. Ringi esimene pool on kõik maastikul, päris raske väntamine. Teine pool on osaliselt asfaldil ja saab natuke langustel puhata. Ringi lõpp on jälle juurikaid ning muda läbiv katsumus.

Teine kuni neljas ring tulevad veidi kergemini. Jalad on rattasõiduga harjunud ja teevad harjumuspärasemat tööd. Kolmandal ringil teen ringiga sisse meie viimasele mehele. Minule tegid ringiga sisse umbes viis triatlonisti. Kui ma jõuan vahetusalasse on kiirematel meestel võistlus juba lõppenud.

Vahetusalas viskan kiivri peast ja kindad käest ning tõttan kohe jooksurajale. Läbida on vaja kaks ringi. Umbes kolmsada meetrit saan joostud kui tunnen, et jõud raugeb tasapisi ning takkatipuks hakkab pistma (treenitumatel jooksjatel hakkab pistma maksimaalse pingutuse ajal, mis mul kahtlemata oli). Võtan tempot alla ning korrastan hingamise. Selle tõttu saavad kaks jälitajat minust mööda. Aga midagi pole parata, ma lihtsalt ei saa hetkel tempot tõsta, muidu jooksen ennast täitsa kinni. Lähen oma kiirusega edasi. Tagantjärgi tarkus: oleksin pidanud jooksuetappi pisut aeglasema tempoga alustama, et keha harjuks jooksmisega. Nii saanuks pistmist vältida.

Teist ringi alustades näen ees oma pundi meest. Otsustan ta kinni püüda ja lisan veidi kiirust. Selgub, et ta on hoopis esimesel ringil ja ma olen tast juba rattasõidus millalgi mööda saanud. See on hea uudis. Jooksen mööda. Pool kilomeetrit enne finišit tõstan tempot veel ning lõpetan tugeva spurdiga. Isegi kommentaator peab vajalikuks märkida, et mehel on veel selline lõpuspurt varuks, et hoia ja keela. Tõsi, ei osanud triatlonil oma jõuvarusid hinnata ja neid rajale jätta.

Finiš!

Tulemus 1h 17m 3.8s. Meie seltskonnast kõige kiirem. Järgmine mees jäi maha 13 minutit. Minul üldarvestuses 30 koht. Keegi meist viiest ei katkestanud.

Kubija XI minitriatlon
Kubija XI minitriatlon

Järeldus: triatlonis on üks raskemaid osasid alade vahetamine ja uude sisse elamine. Keha pole sellise vahetusega harjunud ning ei suuda tavarütmis tegutseda, kui võrrelda lihtsalt üksikalana rattasõitu või jooksmist. Sisseelamine võtab aega. Aga kui rütm on saavutatud, saab oma tavalist üksikala tunnet kogeda, kuigi maksimumjõud on madalamal tasemel.

Teine järeldus: Ka mittesportlane suudab läbida sellise väikese triatloni.