Kuidas sõita Tartusse kolme päevaga?

Straight Highway
Sirge maantee

Sa ilmselt mõtled – vau, ei ole võimalik; kuidas ta seda teeb?! Väga lihtne, ma kohe selgitan, kuidas niimoodi teha saab.

Rahulikult, kiiret ei ole, praktiliselt iseenesest jõuad kohale. Natuke pead liigutama, et aga sedagi õige harva, sest liikumine toimub sinu tegevusest hoolimata. Ka sinu seltsiliste tegevusest hoolimata. Ausaltöeldes on enamus liigutusi vajalikud selleks, et kõrvetava päikese tõttu janu kustutada ja kreemi peale määrida. Kindlasti on vajalik mõningane energia kulutamine siis, kui sõiduvahendilt maha kukud. Kuid see on pigem värskendav torge igavikulise rahu ja vaikuse vahele. Kui just keegi parajasti ei laula.

Mis on sõiduvahendiks ja millisel pinnal sõit toimub?

Parvega Suur-Emajõel. Alustame reede hommikul Jõesuust Võrtsjärve kaldalt, sealt kus Suur-Emajõgi algab. Istume kambakesi parve ja laseme jõevoolul end kanda. Kes tahab võtab kätte aeru, kes tahab, midagi muud. Ja siis naudime internetist eemalolekut ning laia vetevälja. Eriti tänavusel aastal, kui on rekordiline veetase. Ööbime ilmselt parves, sest kaldaid ei ole. Eestimaa loodus on imeline.

Muudatus 1: Selgus, et meie motoriseeritud üksus ei saanud eile õhtul Kärevere silla alt läbi – liiga palju vett on. Seega keerame parveotsa ümber ja alustame täna 17:00 Tartu kesklinnast Atlantise kandist Peipsi poole ja tagasi Tartusse jõuame pühapäeval, täpselt sel ajal kui algab kummipaadiralli. See on siis 15:45 vms.
Muudatus 2: Selgus, et kõrvetavat päikest võib mitte tulla. Ent lootust on.

Igas jõeäärses linnas
kus on parvetatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema.
Kuid kui aastaring saab ümber,
pööran parveotsa ümber
ning ma Tartu sõidan, Tartu sõidan taas.

Pärnu neljapäevak – Raeküla

Raeküla jooksurada
Raeküla jooksurada

Jooksen esimest rada, mis on kõige pikem. Seekord oli rajatüübiks tavarada. (eelmine kord Valgerannal oli lühirada). Tavaraja pikkus oli linnulennult 8.3km. Võrdluseks Tallinnas päevakutega – see on sama, mis M21A rada. Eelmisel hooajal jooksin peamiselt ainult lühirada, mis on poole lühem.

Päevaku rajad olid Reiu jõe ja Riia maantee vahelisel alal. Mitmekesine maastik – väga märgadest piirkondadest kuni liivapaljandikeni. Tihedat metsa ja võsas ragistamist. Vana raudteetamm, kust rööpad on ära korjatud. Ja seal on olemas tervisesportlastele suusa/jooksurajad. Meenutas mulle natuke Nõmme spordikeskuse ja pargi radasid, aga tõusudest tunnen tugevalt puudust. Siin on nii sile maa 😛 Siia plaanitakse korraliku spordikeskuse rajamist. Hea avastus igal juhul, lähen sinna kindlasti rattaga treenima ja ehk multisporti harrastama (jooks ja ratas vaheldumisi). Seal on sellist lahedat männimetsa, kus saab puude vahel kihutada. Ja väikseid künkaid. Ja Reiu jõe orgu peaks ehk uurima minema. Mine tea, mis huvitavad rajad seal veel ootamas on.

Postituse pildid on pärit Reiu puhkekeskuse kodulehelt.

Raeküla suusaradade kaart
Raeküla suusaradade kaart

Pärnu neljapäevak – Valgerand

Valgeranna männid
Valgeranna männid ja liivarand

Teadmatutele – elan sügiseni Pärnus ja sel aastal ma Tallinna päevakutel ei osale. Mis tähendab, et ma ei jõua tulla kaitsma möödunud hooaja esikohta teisipäevakutel. Eelmise aasta jälitajatel on nüüd hea võimalus =) Tähelepanu – rääkisin oma venna nõusse, kes katsub minu asemel perekonna au üleval hoida H21C klassis. Eks näeb kuidas tal läheb. ma usun, et ta on võimeline esikohta püüdma.

Kohale sõitsin harjumuspäraselt jalgrattaga vastutuult. Niimoodi saab jalad ilusti soojaks ja on kohe võimalik maksimaalselt pingutada. Valgerannani on 11km minu asukohast.

Päevak täna oli lahe. Esiteks siin on veidi teine süsteem. Kaardi peal tuleb ise märkida oma rada peale. Kõikide radade punktid on kaardil olemas. Kuramus, see on ju ühest küljest hea – kui jõuad vale punkti juurde, siis saad kaardilt ennast kiirelt lokeerida. Tallinna päevakutel seda varianti pole – kui oled võserikus vale punni juures, siis oled vale punni juures ja vahid pea laiali ringi ja mõhkugi targemaks ei saa.

Paningi kolmandast punnist kohe võserikus täiega mööda ja hopsti jõudsin ühe teise punktini, mis oli mul eelviimane. Sealt sain ree peale tagasi. Ajas ikka närvi küll korraks lihtne viga. Lohutasin ennast kiirema jooksmisega, nagu ikka, kui pea ei lõika, siis jalad peavad tugevad olema.

Tuli veel üks “mõnus” koht. Jooksin otse punktini ja selgus, et see raisk on teispool aeda. Jalad! Jalad! Lähme nüüd kiiresti 100m väravani ja tagasi =) Praegu vaatan, et legend on ka olemas kaardil. Seal on näidatud, et punkt on aias sees. Ainuke jama on see, et ma ei vaadanud legendi mitte kordagi. See on valel pool kaarti – kaardi taga noh 😛 Järgmisel päevakul olen kaardilugemise osas juba törtsu paremas vormis ehk pea jõuab jalgadele järele.

Kuule, ma ei viitsi enam pikemalt lobiseda. Orienteerumine on julmalt äge ja ma soovitan seda kindlasti proovida. Vahet pole, kas oled sportlane või üldse ei tee sporti. Eesti metsad on kõigile nii lähedal ja üks õige eestimaalane peab seal käima.

PS! Ma kavatsen kohalikel jalgealuse tuliseks ajada ehk hooaja lõikes medali noppida. Nii et hoidke alt pärnakad 😀

Postituse pildi leidsin ttlogi2.blogspot.com’st.